Miks ja kuidas peaksid ettevõtjad noori toetama? Arvamusfestivali arutelu järeldused

Paide Arvamusfestivalil kohtusid noorte ettevõtlikkuse teemal arutlema Mariliis Maremäe (koostööprojekti “Lõuna-Eesti ettevõtlikud noored” juht Tartumaa Omavalitsuste Liidus), Kristo Anderson (Coop Põlva juhatuse esimees), Isabella Puusepp (Eesti parima õpilasfirma 2025 Blouit kaasasutaja ja liige) ning Omari Loid (Praktikali kaasasutaja ja tegevjuht). Vestlust juhtis Urmas Vaino.

Peamiseks teemaks oli küsimus, mida annaks ettevõtjale noorte toetamine, kuidas see praktiliselt välja võiks näha ning kuidas koolisüsteem saaks luua tugevama vundamendi ettevõtlikkusele? Arutleti ka, kuidas tuua ettevõtjad ja noored teineteisele lähemale nii, et ettevõtlusoskused ja julgus ettevõtlust proovida leviksid laiemalt ka maapiirkondade noorte seas.

Ettevõtja motivatsioon noori toetada

Anderson tõi välja, et ettevõtja saab noortega koostööst kasu kahel tasandil. Üks neist on pikaajaline kasu – kujundatakse tulevased targad ja ettevõtlikud töötajad või partnerid. Kui noortele antakse varakult teadmised majandusest, maksudest, investeerimisest ja ettevõtluse toimimisest, on nad hiljem teadlikumad ja valmis ise väärtust looma. Teine tasand on vahetu kasu – koostöö õpilasfirmadega võib tuua ettevõttele huvitavaid tooteid ja värskeid ideid. Coop Põlva on näiteks aastaid võtnud õpilasfirmade tooteid müüki, pakkudes noortele reaalse turu kogemust ja ettevõttele innovatiivseid lisandeid sortimenti.

Maremäe rõhutas, et oluline on võrdne ligipääs võimalustele – ka väikeste maakohtade koolide noored vajavad samu ettevõtluskogemusi kui linnakoolide õpilased, olgu selleks õpilasfirmad, praktikad või mentorlusprogrammid. „Ettevõtjate roll noorte ettevõtlikkuse arendamisel on ülioluline – tuntud kohaliku ettevõtja eeskuju ja nõu annavad noortele palju suurema motivatsiooni kui klassiruumitunnid üksi. Maapiirkondade noortel on paratamatult väiksem suhtlusring, kuid just võrgustikud – arenduskeskuste, koolide ja ettevõtjate koostöö on hädavajalikud, et luua tugevaid sidemeid, mis viivad noored õigete inimesteni ja aitavad neil ideid ellu viia. Kohalike ettevõtjate motivatsioon ja missioonitunne tulla tegema meiega koostööd on ülioluline, kuid kahjuks ei ole selliseid ettevõtjaid piisavalt“.

Leiti, et ettevõtjatel tuleks aidata kasu koostööst õpilastega rohkem märgata. Noortesse panustamine on võimalus kujundada oma valdkonna tulevikku ja jagada kogemust, mida noored mäletavad kogu elu. Rääkimata sellest, et sel on positiivne mõju kogukonnale ja ettevõtte enda mainele – ettevõtlik piirkond on kõigile kasulik.

Miks on ettevõtjate toetus noortele oluline?

Arutelus tõdeti, et noored vajavad võimalusi oma ideid testida ja praktilisi kogemusi saada. Ettevõtjad saavad pakkuda neile selleks päriselu ülesandeid ja väljakutseid, mille lahendamisel noored näevad, kuidas teooria ja praktika kokku käivad. Samuti saaks ettevõtjad pakkuda õpilasfirmadele turupinda ja ressursse, et testida tooteid ja teenuseid. Eriti teretulnud on ettevõtjate poolne õpilasfirmade mentorlust, mis aitab vältida algaja ettevõtja tüüpvigu ja näha suuremat pilti.

Loid rõhutas, et Eesti majanduse jätkusuutlikkus sõltub inimeste loovusest ja mõtlemisvõimest. Kuna Eestist ei saa konkurentsivõimelist masstootmise keskust, peab eksport sündima peamiselt ideedest ja teadmistest — ja seda alustala aitab kujundada just varajane ettevõtlikkuse arendamine. Praktilised kogemused – suvised töölaagrid, praktikad ja koostööprojektid aitavad noortel kujundada tööharjumusi ja ettevõtlusoskusi.

Arutlejad leidsid, et ettevõtjate kogemustel põhinevad nõuanded annavad oskusi, mida kool üksi ei suuda pakkuda, ning ettevõtjate pakutavad praktikad seovad koolis õpitu päris töömaailmaga. Olulised kontaktid ja eeskujud annavad noortele kindlustunde, et unistused võivad täituda ka väikesest kohast alustades.

Koolisüsteemi roll ja kitsaskohad

Kõik osalejad nõustusid, et koolil on oluline roll ettevõtlikkuse kasvatamisel, kuid lahendused ei pruugi tähendada lihtsalt uue õppeaine lisamist. Mitmed osalejad pooldasid rahatarkuse ja ettevõtluse lisamist riiklikku õppekavasse kohustusliku osana, mitte ühe valikuna, et inimesed, kes kooli lõpetavad, teaksid täpselt, kuidas majandus ja maksundus toimib.

“Me õpime koolis keemiat ja füüsikat, aga seda, kust kasum tuleb, mis on amortisatsioon või intress – neid asju ei tea paljud koolist välja tulles üldse. Ometi on need teadmised tänapäeval võib-olla isegi olulisemad kui tuumafüüsika. Minu arvates tuleks rahatarkust hakata õpetama juba esimesest klassist ning see peaks olema kohustuslik aine. Praegu on see vaid valikaine ning nii lõpetab 12. klassi noor, kes ei mõista raha toimimist kuigi hästi – kui tal just endal huvi pole olnud,” ütles Anderson.

Loid leidis, et probleem ei ole ainult sisu puudumises, vaid õppekava ülekülluses – kõike, mis sinna kirja on pandud, ei jõuta reaalselt õpetada. Tuleks teha valikuid ja otsustada, millest loobuda, et jätta ruumi praktilistele oskustele ja üldpädevustele. Ta rõhutas ka, et õpetajatele antakse praegu liiga vähe ressursse ja tööriistu — ootused on suured, aga töövahendid piiratud. See tekitab olukorra, kus õpetajalt oodatakse kombaini tööd vikati ja käsihargiga.

Maremäe pakkus välja, et ettevõtluse õpetamine võiks alata varem, sest põhikooli lõpp ja gümnaasium on liiga hilja harjumuste tekitamiseks. „Tegelikult on ju siin kaks poolt – ettevõtlikkus ja ettevõtlus. Ettevõtlikkus on isikuomadus. See on midagi, mis on arendatav ja see on väärtus, mis on oluline igal ametikohal tegutsedes – ole sa siis õpetaja, koristaja või ettevõtja. Kui sinus ei ole algatusvõimet, siis ei saa sinust ettevõtjat, ega ka aktiivset kodanikku. Ettevõtlikud ja probleemidele lahendusi pakkuvad inimesed on väärtus ükskõik millises organisatsioonis.“

Mõõdikud ja järjepidevus

Arutelus juhiti tähelepanu projektipõhise rahastuse probleemile. Paljud ettevõtlikkust arendavad algatused sünnivad ja surevad koos projektirahaga. See sunnib pidevalt looma “uusi” projekte, selle asemel et pikaajaliselt ja järjepidevalt arendada neid lahendusi, mis on juba toiminud. Püsirahastuse saamine eeldab samas selgeid ja mõõdetavaid tulemusi, aga nende sõnastamine ja hindamine nõuab täpsust ning kannatlikkust — midagi, mida projektipõhine maailm sageli ei toeta.

Kuidas edasi liikuda?

Arutelust koorus välja mitu mõtet, mis suunas võiks edasi liikuda. Esiteks tuleks luua ettevõtjatega rohkem praktilisi koostöövorme: õpilasfirmade tooted müüki, noortele praktikakohad, mentorprogrammid, innovatsioonivõistluste toetamine jne. Teiseks tuleks võtta rahatarkus ja ettevõtluspõhimõtted kohustuslikena õppekavasse – mitte ainult eraldi ainetena, vaid lõimitult eri õppeainetesse, ja sellega tuleks alustada juba nooremas koolieas. Samas võiks õppekava mahukust vähendada, et jätta ruumi praktiliste oskuste õpetamiseks. Ettevõtluse õpetamine ettevõtlusprogrammid ei tohiks sõltuda ainult projektirahast ja juhustest vaid tuleks leida püsirahastuse mudelid. Ja muidugi on oluline ka õpetajate toetamine – nende töökoormuse vähendamine ja tööriistade andmine, mis lubaksid ettevõtlikkuse õpetamist päriselt ellu viia.

Arutelu tulemusena jõuti järeldusele, et ettevõtjate ja noorte koostöö ei ole heategevus, vaid strateegiline investeering ühiskonna tulevikku. Ettevõtjad saavad värskeid ideid ja potentsiaalseid partnereid, noored aga võimaluse õppida tegutsedes. Kui koolid ja ettevõtted suudavad jõud ühendada, tekib Eestisse põlvkond, kes mõistab majanduse toimimist, oskab probleeme lahendada ja julgeb oma ideid ellu viia.

Arvamusfestivali arutelu toetati projektist Lõuna-Eesti Ettevõtlukud Noored (LEEN)”, mida kaasrahastatakse EL Regionaalarengu Fondi meetmest “Atraktiivne piirkondlik ettevõtlus- ja elukeskkond”. Vaata lisaks ettevotlikudnoored.ee