Sõnad jätavad jälje

Kui enamik 9. klassi õpilasi keskendus kevadel eksamitele ja kooli lõpetamisele, siis Saarepeedi Kooli lõpetaja Marilin Maria Mustik vedas samal ajal ka maakondlikku projekti, mis aitab noortel paremini mõista küberkiusamise mõju. Projekt „Sõnad jätavad jälje“ on jõudnud nelja Viljandimaa kooli. Rääkisime projekti algataja ja eestvedajaga sellest, kuidas sündis idee tegeleda nii keerulise, kuid olulise teemaga, mida on ta ise selle käigus õppinud ja millised on projekti järgmised sammud.

Räägi pisut endast. Millega sa peale kooliskäimise veel tegeled? 

Lõpetasin sel aastal Saarepeedi Kooli, mistõttu olen pühendanud rohkem aega eksamiteks kordamisele. Lisaks olin kooli õpilasesinduses asepresident ning haldan ühe krossisõitja sotsiaalmeediakanaleid. Projektiga „Sõnad jätavad jälje” olen tegelenud 2025. aasta novembrist. Paljud ütlesid, et see on 9. klassi õpilase jaoks väga suur vastutus, kuid ma ei andnud alla. Sain edukalt tehtud nii eksamid kui ka projektiga seotud tegevused.

Mis on  projekti “Sõnad jätavad jälje”  sisu ja kellega koostöös see sündis?

Projekti eesmärk on tõsta noorte, noortega töötavate spetsialistide ja lapsevanemate teadlikkust küberkiusamisest. Mõtlesin idee alguses enda jaoks läbi ja siis arutasin noorsootöötajaga. Sealt edasi kirjutasin Viljandimaa arenduskeskuse ettevõtlikkuse koordinaatorile, et küsida koolituste läbiviimiseks rahastust LEEN projektist. Sain kohe jaatava vastuse ja hakkasimegi ideed arendama. Esialgu viisime Viljandimaa noorte, lapsevanemate ja noortega töötavate spetsialistide seas läbi küsitluse, et näha kui palju üldse küberkiusamisest teatakse. Sellest sain sisendit, kuhu suunas edasi liikuda ning milliste koolide poole pöörduda. Seejärel hakkasime koolitusi ette valmistama ja läbi viima.

Koolitus toimus neljas koolis: Viljandi Kesklinna Koolis, Saarepeedi Koolis, Paistu Koolis ja Viiratsi Koolis. Kokku osales ligi 300 noort. Olen koolituse üles ehitanud ja koolitajad valinud nii, et see oleks noortele huvitav ja paneks nad päriselt kuulama. Kuna teen seda omaealistele, oskan läheneda viisil, mis kõnetab noori ja on neile päriselt kasulik.

Koolitusel rääkis veebipolitseinik Getter Kamenski sellest, mis on küberkiusamine ja kuhu oma murega pöörduda. Minu eesmärk koolituse ülesehituses oli algusest peale tuua sisse ka ohvri vaatenurk, et näidata noortele küberkiusamise tegelikke negatiivseid tagajärgi. Selleks oli vaja leida inimene, kes oleks valmis oma kogemusest rääkima. See osutus oodatust keerulisemaks ja peaaegu oleksin pidanud sellest mõttest loobuma. Lõpuks aga õnnestus kaasata Sandra Sagar, kes oli valmis oma lugu jagama.

Koolituse teises osas toimus maailmakohvik, kus noored said praktilise ülesande kaudu teemat paremini kinnistada ning anda ideid, kuidas küberkiusamist koolis vähendada. Osalejad jagati laudkondadesse ja nad vastasid kuuele küberkiusamisega seotud küsimusele. Koolituse lõpus täitsid kõik ka tagasisideküsitluse.

Mis ajendas sind küberkiusamise teemaga põhjalikumalt tegelema?

Olin juba pikemat aega märganud, et küberkiusamine on tõsine ja üha süvenev probleem. Olen näinud enda ümber väga palju küberkiusamist ja seda mitte ainult noorte vaid ka täiskasvanute seas. See on murettekitav. Mulle tundus, et enamasti räägitakse ainult tavalisest kiusamisest aga küberkiusamine on justkui jäetud teisejärguliseks. Minu arvates peaks sellest rohkem rääkima, sest me kõik oleme iga päev internetis ja küberkiusamise oht aina suureneb.

Mis on küberkiusamine?

Küberkiusamine on käitumine, mis toimub digikeskkonnas, näiteks sotsiaalmeedias, sõnumites, mängudes, foorumites või meilides. Selle eesmärk on teist inimest tahtlikult  alandada, häbistada, hirmutada või muul viisil kahjustada ja on suunatud inimesele, kellel on end raske kaitsta. Oma eripära tõttu ei jää selline kiusamine enam ainult kooliseinte vahele, vaid see jõuab ohvrini ka koju ja võib toimuda ööpäevaringselt. Küberkiusamise puhul võib kiusaja jääda anonüümseks, mis muudab olukorra ohvri jaoks veelgi raskemaks. Kui traditsiooniline kiusamine sõltub tihti füüsilisest kohalolust, siis küberkeskkond võimaldab kiusamist igal ajal ja suurema auditooriumi ees.

Maailmakohviku vastuste seas on enim mainitud platvormid, kus võib esineda küberkiusamist: Snapchat, Discord, TikTok, Instagram, Roblox, Telegram, WhatsApp ja Facebook Messenger.

Kuidas on sellise suure ettevõtmise vedamine sind ennast muutnud ja mida oled õppinud? 

Kõik tuleks enne läbi mõelda, kindlalt paika panna ja mitte jätta asju viimasele minutile. Isegi kui  tuli ette ootamatusi, siis leidsime lahendused väga kiirelt. Ma ise sain osaleda vaid ühel koolitusel, seega  pidin usaldama oma tiimi, et kõik läheks nii nagu ma soovisin. See projekt on mu silmi rohkem avanud ja näidanud, kui tõsine probleem küberkiusamine tegelikult on ja kui rängad selle tagajärjed võivad olla. Tunnen, et võibolla ma näeksin ennast tulevikus tegutsemas sotsiaalvaldkonnas. Läbi selle projekti sain aru, et mulle meeldib luua midagi, mis võiks parandada meid ühiskonnana.

Kuhu peaks noor oma murega pöörduma ja mida saavad lapsevanemad või õpetajad teha, et küberkiusamist märgata ja noori toetada?

Lapsevanemad ja noortega töötavad spetsialistid on tegelikult väga olulised usaldusisikud, mis tuli ka välja noortele suunatud küsitlusest. Samas spetsialistid ja lapsevanemad tõid välja, et neil ei ole piisavalt teadmisi ja oskuseid, kuidas nendes olukordades käituda ja nad ei tunne ennast küberkiusamise juhtumite lahendamisel kindlalt. Minu arvates on kõige olulisem luua noortes usaldus. Paljud noored ei julge küberkiusamisest rääkida, sest nad arvavad, et peavad sellega üksi toime tulema. Seega peaksid lapsevanemad ja noortega töötavad spetsialistid eelkõige noore ära kuulama ja olenevalt olukorrast suunama ta vastava spetsialisti poole. Esimesed kontaktid juhtumi või mure lahendamiseks on kooli KiVa tiim, sotsiaalpedagoog ja klassijuhataja. Tegelikulton koolides võrgustikud, kes selliste muredega tegelevad. Alati võib pöörduda ka veebipolitseiniku poole, kelleks Viljandimaal on Elerin Tetsmann. Üle-eestiliselt on noortele toeks veebipolitseinik Getter Kamenski, kes on aktiivne pea kõigis suuremates sotsiaalmeediakanalites. Maailmakohvikute aruteludes pakkusid noored välja, et küberkiusamise vähendamiseks võiks toimuda rohkem koolitusi ja arutelusid. Lisaks võiks piirata koolis telefonide kasutamist ning koolis võiks kohapeal olla füüsiline murepostkast. Samuti tõid noored välja, et nii õpetajad kui ka lapsevanemad vajavad koolitusi, sest nad ei oska noori küberkiusamise juhtumite korral aidata ja toetada.

Mis saab projektist edasi?

Hetkel on töös infovoldikute koostamine koostöös KiVa meeskonnaga, mis lähevad Viljandimaa koolidesse ja noortekeskustesse. Projekti tegevustega jätkame sügisel. Plaanis on korraldada koolitusi Viljandimaal noortekeskustes ning jõuda ka noortega töötavatele spetsialistide ja lapsevanemateni. Ja ehk õnnestub mul selle projektiga jõuda Viljandimaast ka kaugemale.

Projekt „Sõnad jätavad jälje“ viidi ellu meetme „Atraktiivne piirkondlik ettevõtlus- ja elukeskkond” koostööprojekti „Lõuna-Eesti ettevõtlikud noored“ vahenditest. Kaasrahastab Euroopa Liit.

Fotol: Marilin Maria Mustik, erakogu